pihitool

ma ei kirjuta teile hilinemisega, kuidas Ämeeuika oli äge ja Maiaami Biitš oli kuum ja niiske ja vingeid autosid täis (täielik Mustangi- ja Camaropedede märg unenägu näiteks) ja kuidas sealne pitsa oli jõle rasvane ja hea ja kuidas öösel on ookeanis lahe ujuda, kui kaugel merel on ilus äikesetorm ja teisel pool on Miami Vice stseen öise skyline'ga (ja natuke õudne on ka, sest pimedas ei näe, kui laine tuleb, eriti, kui silmad soolast ilgelt kipitavad) ja kuidas head tahvelarvutid on odavamad kui siin.

ma kirjutan teile hoopis värskelt, kuidas ma hommikul tööle minnes nägin, kuidas üks ennast täiesti kännuämblikuks joonud meesterahvas pärast ühe lähedalasuva maja trepist vaevalt püstijalu alla tulemist paar kukesammu tegi ja siis asfaldi poole selg ees peakat hüppas (päriselt ka, umbes nii nägigi välja, käed ainult vehkisid koordineerimatult) ja kuidas see pea JÕLE vastiku kolksuga vastu teed kõmatas ja kuidas ta siis kahe käega peast kinni haaras ja seal külili jäi ja siis oma käsi vaatas ja neid vastu teed puhtaks üritas pühkida ja kuidas ma kaugelt ei saanud aru, kas seal on ports verd või mitte ja kuidas ma ei teinud selle peale mitte midagi....

ma kirjutan hoopis, kuidas ma küll mõtlesin, et peaks kasvõi ligi astuma ja üritama uurida, kas talle peaks äkki abi kutsuma, aga ei astunud, või kuidas ma imestasin, et ka ükski teine trammipeatuses seisnud inimene ei tee midagi. või kuidas ma kergendatult ohkasin, kui üks härra, kes kukkunust mööda sattus tulema, seal korraks ikkagi peatus ja juttu tegi ja siis ikkagi rahulikult edasi sammus. või kuidas ma terve tee trammiga tööle loksudes ja veel töö juureski päris pikalt mõtlesin, kuidas ma olen üks neist, keda ma nende tuimuse ja osavõtmatuse pärast vihkan.

ma ei tea, mis see oli, mis mind takistas, aga mind ajavad need inimestes olevad "takistid" oksele. ma ajasin ennast täna hommikul oksele. eks järgmine kord jälle...

aga muidu have a happy thursday evening, sõbrad :)