Mina, heategija?

Juba päris pikka aega on Tartus minuga linna peal hulkudes juhtunud, et üsna tihti küsib minult mõni pisut alkoholilembeline meesterahvas suitsu, harvemal juhul ka krooni või paar. Küsijaks ei ole siiski päris asotsiaal, vaid täiesti tavaline pohmeluse käes vaevlev mehepoeg, kel lihtsalt on siiras häda. Ja kuna ma olen pühapäevasuitsetaja, siis ei ole mul ka mõnest sigaretist kahju. Ning tihti hakatakse justkui tänutäheks jutustama lugusid sellest, miks seda suitsu vaja on jne. On antud ka raha suitsu vastu, küll pakutud külma Bocki vastutasuks. Küll on räägitud sellest, kuidas sõbraga sai taara ära viidud, selle eest paki suitsu ostetud ja sealt 2 sigarettigi ära tõmmatud ning seejärel see sama pakk aga ära kaotatud. Siis jälle pikk nutt ja hala (ent kohati täitsa traagiline), kuidas mees oma pruuti kesklinna bussipeatuses ootas (jutu järgi juba pool tundi) ja kuidas ta bussist nr. 8 maha jäi (minu silme all jäi ka teisest nr.8 bussist maha, millega ta pruudi juurde pidi sõitma) ja et mina ikka oma pruuti väga hoiaks, sest pruuti on vaja.
Meelest ei lähe ka Anne tänava lähistel vastu kõndinud noorem korralikum tüüp, kes jälle suitsu küsis kuid tol korral polnud mul talle midagi vastu pakkuda, mispeale lasi ta kuuldavale enneolematult sügavat ahastust väljendava (kurgu)häälitsuse - selgus, et ta on juba üle poole tunni ringi rassinud ja MITTE KELLELGI pole suitsu!!! Vaene mees, tõesti.
Igatahes, kas ma saan nüüd paradiisi, et ma ikka pidevalt head teen? Või on joodikutele(?) suitsu ja viinaraha andmine siiski sügavalt paganlik tegu ning mind tuleks elusalt tuleriidal põletada ja lastele seletada, et vaat mis juhtub, kui sa võõraste onudega räägid ja suureks kasvades neile raha ja suitsu annad? Igatahes saan vähemalt inimestega suhelda, ka nendega, kellega iial ei suhtleks - näha seda tõeslist teist Eestit. Asi seegi.