Mind over matter

Tegin õhtuks mingit süüa, keetsin riisi ning segasin selle mingite külmutet, ent eelnevalt kuumutet aedviljade ja natukese praetud peekoniga kokku. Kõrvale praadisin mingit kanalihast kotletti. Kuna seda gemüüset sai palju, siis mõtlesin, et söön täna ära poole ja järgmine õhtusöök järgmise poole. Selgus, et see "järgmine õhtusöök" jõudis kätte paari tunni pärast.

Kahjuks sellega asi ei piirdunud. Kotlettidega oli järgmine plaan:

Kuna pakis oli 6 kotletti, siis kavatsesin igaks õhtuks põhiroa kõrvale 2 tükki süüa.

Kuid kesköö paiku saatsin asja kuradile ning sõin ühe kotleti koos leivaviiluga ära (olgem ausad, tegemist on ikka väga maitsvate kotlettidega, mis on kaugel mingist Rakvere konditustatus lihamassilaadsest tootest. Liha maitset on isegi tunda). Ent siis mõtlesin, et järele jäi ju 3 kotletti, mis on paaritu arv ja tähendaks, et ühel õhtul pean ma sööma kas ühe (mida on ilmselgelt VÄHE minusugusele lihajanus isalõvile) või siis kõik kolm kotletti korraga ära (mis on jälle ilmselge raiskamine, eriti arvestades praegust majandus-poliitlist olukorda ja minu jätkuvat vaese tudengi staatust). Seega leidis see üks üleliigne kotlet jälle tee minu paisunud makku. Selleks hetkeks olin omandanud juba minnalaskmise meeleolu ning hävitasin järgmise kotleti koos viilukese leivaga. Eks näis, mis eesootaval päeval selle üksiku kotletiga juhtub. Igatahes peaks sellest küll psühholoogidele materjali olema selle kohta, kuidas inimene endale igasuguseid peseudo-õigustusi kunstlikult loob.

Ahjaa, kuulasin täna 3 Ööülikooli loengut ning tegin sellega sammu lähemale podcast'i pedeks saamisele, nagu seda Tarqi vistitsi juba on. Seoses sellega teile üks mõttetera:

"Inimese intelligentsuse taseme üle võid sa otsustada selle kaudu, kui palju ta tekitab enda ümber tarbetut müra."

Mõelgem selle üle, kallid seltsimehed ja-naised, tõsiselt.


P.S Minu uueks meediumiks saabki see neetud lambiblogi siin. Orkut on surnud, elagu orkut!