Ütle veel, et 300 m pikkusel töö-kodu vahemaal midagi huvitavat ei juhtu. Ehk siis jalutan mina mööda suure korterelamu 'tagahoovi' töölt kodu poole. Jõudnud peaaegu majast mööda kuulen, kuidas keegi kolmanda korruse rõdul räägib, justkui lausa kõnetaks kedagi. Esialgu ma välja ei tee, sest mine tea mida see pensionärist naine seal rõdul tahab. Äkki räägib iseendaga või hoopis hands-free'ga. Ent kuna nüüd juba veidi kaebliku hääletooni juures on kuulda ka arusaadavaid sõnu siis pean kinni ja kuulatan, mida naisterahval öelda on. Ja nagu selgus, siis ei kuulnudki ma valesti. Nimelt oli proua läinud rõdule toimetama, rõduuks tema selja taga kinni läinud ning enam ei avanenudki (kuidas see tehniliselt võimalik on - sellest mul ausalt öeldes ettekujutus puudub). Ja kuna ta abikaasa oli parasjagu kodunt eemal siis palus ta minult, et ma ta abikaasale helistaks ning asjaolust teada annaks. Mida ma ka tegin.
Koju jõudes ja jalanõusid jalast võttes tundsin justkui kerget sitahaisu. Nuuskasin kaenlaalust ja mõtlesin, et kurat, kas tõesti on asi nii kaugel, et ma haisen juba nagu sitt ise. Aga ei - sealt tuli ainult juba traditsiooniline tuttav lõhnabukett. Seega olin sita sisse astunud. Huvitav, et see mu esimene mõte ei olnud...
Aga no kurat, kus alles mõni sitt võib haiseda. Ja kurat, on ikka tore küll oma tööpäeva lõpetada ja koduseinte vahel viibitud esimesi minuteid sisustada jalanõude sitast küürimisega.
2 kommentaari:
Väga positiivne, et (kergelt) negatiivsed kogemused blogisse postitusi kirjutama panevad.
jeahh, hais for the win!
Postita kommentaar