Kas see ongi lõpp?

Esmalt väike eellugu:

Kaks aastat tagasi sai alustatud oma ülikooli õpinguid Tartus ning kolitud kolmekesi elama ühetoalisse korterisse. Kõrvalkorteris olid naabriks mingi pere, mitmetoalises korteris. 2005 aasta kevadel kolis pere välja ning kuskil jaanipäeva paiku algas korteris remont. Kuidas ma tean? Eks ikka selle kohtuava puurimise, kolistamise, kuvaldaga vastu seina tagumise, nühkimise ja venekeelsete tööliste möla järgi, mis läbi seinakontakti kostis.

Praegune seis:

On möödunud ligi poolteist aastat ning selle aja jooksul pole remont kordagi pikemalt katkenud. Võiks öelda, et kohati oli sessi ajal sinu kõrva juures puuriv tegelane teiselpool seina kaunis ärritav. Ning ma ei olnud ainuke. Oli ka juhtumeid, kus üks lähinaabrist labiilsema närvisüsteemiga mutike pistis koridoris remondimeeste peale kisama ja ning ähvardas politsei ja ehitusinspektsiooni kohale kutsuda, viidates sellele, et need kohutavad kuvaldalöögid olid ehk mingi vaheseina maha võtmise pärast. Eriti kummaline oli asjaolu, et mutike ei lasknud kunagi uksekella vaid karjus niisama ukse taga. Ilusa puntki pani ta oma tegevusele vahva kirjakese kirjutamisega, milles ta võttis kokku oma eelnevad ähvardused ning kleepis selle märkmepaberi korteri uksele.

Kuni tänase päevani kestiski see remont, kuid õhtul koju tulles nägin ma midagi kummalist naabri ukse ees. Seal lebas jalamatt. Ning mitte tavaline jalamatt, vaid seal oli kirjas lausa Tere tulemast.

Kas see ongi lõpp sellele enam kui aastasele odüsseiale. Katsumustele, kus ainsaks meeleheitel lahenduseks oma naabreid raskel õppimise ajal vaigistama sundida oli mingi suvalise puutoikaga vastu seina tagumine, mis osutus loomulikult täiesti kasutuks. Kas lõpuks saame me omale tõelised naabrid, mitte mingit kolistavad töömehed, keda kusjuures haruharva näha oli.
Mina igatahes ei ole veel lootust kaotanud ning usun selles osas helgemasse tulevikku.