KLIŠEE-HÕNGULINE AASTALÕPUKÕNE

Käes on taaskord see aeg, kus inimesed kodudes võtavad aja maha ning mõtlevad tagasi sellele, mis möödunud aastal sai tehtud ning nähtud. Ning kus igaüks meist võiks endale lahti mõtestada selle, mida tal on lõppevast aastast õppida ning mille peale peab algaval aastal veel tähelepanu pöörama.

Nii otsustasin ka mina kallile blogi meeskonnale ja samuti ka kallitele lugejatele kirjutada ühe traditsioonilise ning taotluslikult klišee-hõngulise aastalõpukõne koos uus-aasta soovide ning mõtetega.

Oma lühikese elatud aja jooksul olen mina ning ma arvan ka kõik teised saanud targemaks ning kogenumaks. Ma arvan, et meist igaüks leiab lõppevast aastast mõtlemisainet, millele mõistliku pilguga saaks tagasi vaadata. On ju kokkuvõtete tegemise aeg see aastavahetus ning oleks tore kui suudaksime leida aega selles pühade meeleolus ka pisut iseendale, et analüüsida ning järele mõelda tehtule. Aastalõpp sümboliseeriks justkui raamatus ühe peatüki lõppu, millegi olulise lõppemist ning uue algust. Kui aga hakata veidike targutama, siis selgub, et ei ole siin midagi nii väga peatüki sarnast, sest peatükis on üks kokku koonduv teema, samal ajal kui elus ei toimu miskit kindlate ajaraamide vahel. Ikka on sedasi, et kellegi jaoks oluline ajajärk ei toimu mitte kindlal aastal või kindlas kuus, vaid hoopis selles ajavahemikus, kus jumal juhatab. Kuid sellegipoolest on millegipärast sedasi välja kujunenud, et aastanumbri vahetus on vähemalt lääne ühiskonnas omandanud kokkuvõtete tegemise ajaks. Eks ole see paljuski seotud meie elu korraldavate asjadega, mis on otseses seoses kalendriga, eelkõige aasta numbriga. Samas võib kellegi teise jaoks meist olla hoopis tähtsamaks kokkuvõtete tegemise ajaks oma elust pigem mõni muu sündmus, näiteks sünnipäev. Kaldun arvama, et vanemaks saades hakkabki see tendents meie elus domineerima senise aastalõpu asemel.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult täna siin rääkida. Olgugi, et postituse pealkiri viitab aastaLÕPU kõnele, ei hakka ma eriti lõppevast aastast juttu tegema, sest eks igaüks teab ise, mida ta sellest 2006. aastast kaasa võtab ning mida ta selja taha igaveseks maha jätab. Ning olgugi, et osadele meist oli see aasta võib-olla raske ning täis keerulisi olukordi, mille juures just palju rõõmu tunda ei saanud, loodan ma siiski, et kõik me koos suudame uute aastasse kaasa võta ainult head mälestused ning seljatada raskused, millest ehk küll võib-olla midagi kasulikku võiks õppida, et järgmine kord nedega paremini toime tulla, ning mis veel parem, võimalusel hoopis neid üldse vältida.

Tegelikult tahtsin ma hoopis soovida midagi uueks aastaks. Midagi, mida mina pean tähtsaks ning mille poole nii mõnigi koos minuga võiks püüelda. Mõtlesin, et kõige lihtsam oleks mul oma soovid või mõtted sedasi üksikuna kirja panna, siis ei lähe mu jutt ehk liiga pikaks ja mõttetuks nagu ta juba tegelikult on läinud, mispeale ma loodan, et blogi lugeja ning teised blogi kaasautorid ehk andestavad selle tüütu iseloomujoone mulle ehk. Aga siis asja juurde:

• Alustuseks sooviks midagi tradisioonilist, nagu näiteks õnne ja tervist. Seda läheb vast meil kõigil vaja ning olen kindel, et vähemalt õnne pole kunagi vast liiga palju.
• Teiseks tahaks pöörata tähelepanu sellele, et leidkem aega. Selle kõige lihtsamas tähenduses. Leidkem aega enda jaoks ning mis veel tähtsam, leidkem aega ka teiste jaoks, eriti just nende jaoks, kes teile tähtsad. Mulle endale tundub, et mina isiklikult justkui tormaks pimesi läbi elu. See ei tähenda seda, et ma rabaks tööd teha ja õppida ning muud aktiivset teha. Absoluutselt mitte, pigem vastupidi, kuid pigem lihtsalt oleks mul nagu kuskil hinges kiire, sest ma tunnen liiga tihti, et tahaks lihtsalt maha istuda ja olla. Vaadata pigem, kuidas teised kiirustavad kuhugi, seda ise teadmata kuhu. Kuid veel parema meelega istuks kellegagi koos ning ajaks õdusat juttu maailma asjadest. Ääremärkusena meenub mulle sellisest idüllilisest olukorrast alati kaks mõnusat viinavõtmise mälestust, kus kord sai Tarqi’ga Kati sünnipäeval viina võetud laua taga ning kõigest räägitud, teine aga see, kuidas ma oma elu näinud onuga laua taga piiritusest viina lahjendasime ning elust rääkisime. Lihtsalt rääkisime ja jõime, meil ei olnud kuhugi kiiret…
• Inimesed – me kõik oleme inimesed. Ent ometi näikse nagu osad meist ei vääriks seda tiitlit kandma. Paljud meist vaatavad teistele põlgavalt või altkulmu, unustades ära meie võrdsuse. Me sünnime siia ilma täiesti võrdsetena, kuid ometi kohe peale sündi algab meie tembeldamine kuhugi klassidesse, kuni ühtäkki ongi osadest lapsena imearmsana välja näinud beebidest saanud koledad paksud täiskasvanud, keda teised kiruvad ning mõnitavad. Kuid kui tihti need mõnitajad on mõelnud sellele, mis tunne oleks neil endil, kui nad oleks sellisteks sündinud või oleks saatus neid selliselt kohelnud? Ning kui sedasi mõelda, siis võib ehk ühel hetkel ka kuskilt kaugelt hämarusest koita, et ka nemad, näiteks kõige tavalisemad Tartu linna kodutud ja joodikud on tegelikult inimesed. Kes olid nad enne, milline oli nende lapsepõlv, miks nad tegelikult sellele teele sattusid? Me ei tohiks neid süüdimatult alati hukka mõista, me ei tohiks kedagi lihtsalt ning üdini hukka mõista. Olgem sallivamad. Olgem sallivamad teiste inimeste suhtes, ka nende suhtes, kes seda võib-olla esmapilgul ei vääri. Egas asjata levi ringi ütelus “serial killers are people too”. Ma ei taha sellega propageerida seda, et iga tegu on õigustatud ning peaks valdama leebus kõigi ja kõige vastu. Kuid alati peaks püüdma mõista ka asja tõelisi tagamaid ning proovima ennast tõesti panna vastaspoole olukorda. Mõõdukas tolerants on see, mille poole võiks aegajalt püüelda. Aegajalt just selle pärast, et liiga tolerantsed inimesed kiputakse ühiskonnas piltlikult jalge all ära tallama.
• Inspireerituna eelnevast tahaks südamele panna ka seda, et elu ei ole nii lihtne ja üheselt mõistetav kui ehk esmapilgul paljule meist võib tunduda. Elu ei ole must ja valge, ei ole ainult õiget ja valet, head ega halba. Selle asemel on lõputu hulk vahevorme ja kombinatsioone. Seda alati meeles pidades näeme ehk maailma pisut paremini ning sellest johutvalt teeme ka otsuseid ning kujundame ka oma põhimõtteid teisiti, loodetavasti õigemini. Sedasi mõeldes kipume ehk ka vähem alusetult kritiseerima ja süüdistama ning pidama ennast teab mis targaks igal ala, kus sõna võtame, sest teatavasti kipuvad kõige rohkem sõna võtma just need, kes asjast õige vähem teavad. Samas ei tohi ka ära unustada, et tegelikult keerulisena näivad asjad elus võivad tihtilugu osutuda tegelikkuses hoopis lihtsaks. Tihti oleme ise just need, kes kõik nii keeruliseks mõtlevad ning sellega oma elu raskeks teevad, unustades asjade ootamatu lihtsuse. Kuid eks see elu keerukuse ja olemuse üle arutlemine on üks tänamatu ning lõputu tegevus, kus tõde ei selgu. Igaüks peab enda jaoks ikka selle oma enda tõe ja mõtte leidma, iseasi kas igaüks tahab, viitsib ja leiab aega ning mõtet selleks.
• Ene kui ma lõpetan, tahaks öelda seda, et olgugi tänapäva lääne ühiskond on selgelt orienteeritud massiivsele tarbimisele, tahaks loota ma seda, et leiduks üha enam neid inimesi, kes suudaks sellest skeemist läbi näha, ning mis veelgi enam, leida julgust ning tahet ka sellele vastu astuda. Iga päev üritatakse meile meedia ning sotsiaalse korralduse kaudu selgeks teha, et kui sa omale midagi ostad, minegid asju või ka teenuseid, siis sa oled õnnelik. Me justkui ostaks rahaga omale õnne, või vähemalt nii tahetakse meid uskuma panna, vähemalt mulle näib nii. Ent me kõik peaks juba kulunud fraasidest teadma, et rahaga õnne ei osta ning ma siiralt loodan, et enamik saab sellest ka aru. Kuid siiski ei suuda või ei taha või ei saa aru päris paljud inimesed, et raha ei ole ilmtingimatta õnn. Ikka on kaubamajad paksult täis rahvast, kes pühade aegu justkui ostaks omale indulgentsi kinkide näol, samal ajal kui parkla on ummistatud uhketest autodes, millest igaühe mark ja hind annab märku sellest, kui tegija sa oled. Kuid kas kõike seda materiaalset nänni on ka tegelikult vaja, mis nigunii kuhugi kapi otsa võib-olla kasutult vedelema jääb, või piisaks kingitusena ka soojast sõnast ning ühiselt heast kvaliteetsest koos veedetud ajast? Või olen ma lihtsalt liiga sinisilmne? Olen tihti mõelnud selle peale, et nn. asjade ostmisega ostaksime me nagu omale koha mingis ühiskonnakihis. Me justkui muretseks omale staatuse sümboleid, mis annaks teistele märku, et vat sellel on see asi ja järelikult on ta nii ja nii tegija. Kuid asjad jäävad asjadeks ning nende väärtus on kiire kaduma, võrreldes muude rahas mõõtmatute väärtustega. Ma ei räägi seda mingist kadedusest, sest mina ei suuda omale näiteks autot või midaiganes osta. Juba ainuüksi liigse tarbimise idee on loodusvaenulik, eriti veel lähenevat energiakriisi silmas pidades. Inimkond tarbib asjatult, meil ei oleks kõike seda tingimata vaja, me saaks ka ilma kaunis hästi hakkama, kuid nii on kord juba see asi seatud, ent ometi on meie võimuses midagi muuta. Seepärast kutsungi kõiki ülesse vaatama üle oma väärtushinnangud, eelkõige materiaalsete väärtuste tähtsustamise osas. Sest olgem ausad, õnn ega heaolu ei peitu ainult ju rahas ja asjades. Ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju ega ka mitte see, kellel on Orkutis kõige rohkem sõpru või fänne, veelvähem scrappe.
• Lõpetuseks tahaks ma öelda, et algaval aastal võiks nii mõnigi meist jõuda sinnamaani oma elus, et ta peab tegema põhimõttelise valiku – kas elada endale või teistele. Ning ma loodan siiralt, et enamik meist langetab valiku esimese variandi kasuks, sest me ei saa lõputult elada teistele, ei saa olla kinni selles, mida teised meist arvavad ega lõputult olla kellegi meele järgi, pugeda. Ei taha küll nahhaalselt ega vulgaarselt öelda, aga ärgem põdegem, inimesed! Sedasi elades on meil võimalus olla mina ise, ning ka avastada see tõeline mina iseendas. Ning ärgem unustagem unistada ning unistuste täitumiseks ka midagi ära teha. Elul on pakkuda meile enneolematult palju, tuleb osata ainult see vastu võtta.

Just sellised olid minu mõtted peagi algavaks aastaks, nii väikesed või suured, tähtsad või tähtsusetud, nõmedad või õiged, kulunud või uudsed, kuidas kellelegi tundub. Samuti ei pidanud ma oma postitusega silmas mitte kedagi ning ükski mõte ei olnud suunatud mitte kellelegi personaalselt, juhul kui keegi peaks seda juhtumisi tundma.

Jääb üle ainult soovida kõigile head vana-aasta lõppu ning veel paremat uue algust. Tehke rohkelt pauku ning pidage alkoholiga piiri. Hea tuju ei tule ju mitte alkost vaid hoopis teie enda seest. Olge üksteise vastu kenad ning unustage igasugune vaen. Tõstkem hoopis klaasike head vahuveini meie kõigi terviseks.