Kuidas täielik debiilsus mu hommiku rikkus.

üldiselt ma ei huvitu eriti uudistest, ei sellest, mis toimub maailmas ega siinsamas eestis. kuid aegajalt suurest igavusest (ning mitte huvist uudiste vastu) kiikan ma ikka uudisteportaali Delfi. tegin ma seda ka siis täna, peale oma hommikusööki. ning kohe kõige esimene päevauudis äratas minus huvi: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=13511932
kuid huvist arenes kiirelt asi juba ärrituseks. lihtsalt mingi üks eesti kõige idiootsemaid avaliku elu tegelasi tuleb sõimama, kuidas Tartu on maha jäänud ning pole lootustki, et ta järjele jõuaks. ei noh, Mõisal pole samas seda ajuraasu kunagi eriti palju olnud. ei tea kas tal on kodus igav või ta ongi nii loll, et selliseid debiilsusi välja mõtleb ning neid veel avalikult ning sinisilmselt välja kuulutada julgeb. Mõis võib ise kuskil nurgas vaikselt omaette urbaniseeruda ja oma mingi kalli dziibiga mööda auklikke Tallinna tänavaid kruiisida ning kõigi proletariaatide ja Tartlaste üle irvitada. aga mis seal ikka. ju tal on siis vaja oma rumalust aegajalt avalikuse ees eksponeerida.

ning üldse. ühistransporti põlgavad ainult nõrgad. minule meeldib just bussis loksuda, teha mitu tiiru liin nr. 1 -ga Tartus. hea mõnus äraolemine. tuleb lihtsalt õigel kellaajal õige liin valida ning natuke oodata. Tartus veel oskavad inimesed elust mõnu tunda ning asju rahulikult võtta. Tallinna inimesed on nagu mingid närvihaiged, kellel on kogu aeg kiire ning vaja meeletutes kogustes pappi kokku kühveldada rahuliku äraolemise arvelt. jah, muidugi on see stereotüüpne käsitlus asjast. tegelik elu on tiba teistsugune, aga siiski. Tallinn on mingi ärilinn, mis elamiseks ei kõlba. seal elavad ainult ärahellitatud beibed ja klubisuitsust läbi imbunud ossid ning 'tegijad' ärimehed.
Tallinnal puudub hing, ta on liiga suur selleks. ega siis asjata Tartu Vaimust ei räägita.

samas on asi ka muidugi maitses. kellele meeldib Tallinn, kellele Tartu. kuid praktiliselt kunagi pole ma kuulnud, et ükski Tartlane lambist hakkab Tallinnat maha tegama ja Tartut kiitma nagu seda on kombeks Tallinna austajatel tihti teha, kui keegi väidab juhtumisi, et talle Tartu meeldib, või, et ta seal elab (tüüpkäitumine: "issandjumal, tartu on ju niiiii väike ja niii igav linn. kuidas te seal olla saate üldse??"). kuid kui midagi sellist toimub, siis on Tartlane ikka valmis oma seisukohti kaitsma. aga jah. ju ta siis maitse asi on. inimesi on igasuguseid. mõned rohkem debiilsemad kui teised.

kahju on see, et ma nüüd sellise tühise asja pärast põdema hakkasin, aga nii ta kahjuks välja kukkus. ma lihtsalt armastan Tartut selleks liiga palju ning vihakn idiootsust avalikus sektoris. püha jumal, poliitikas ja igal pool mujal tähtsatel kohtadel peaksid olema ju ajudega inimesed, mitte mingid arengupeetusega imbetsillid, kes igast sitta suust välja ajavad, mis sülg ainult suu toob. mõtelda võiks ka natuke mõnikord ikka.
igatahes nüüd on siis jälle põhjust tükk aega mitte uudiseid lugeda.