nägin täna kahte rongi, neist ühele seisin väga lähedal, kui ta must metalli lihinal ja väikse kolinaga tasapisi kiirust kogudes möödus. päris mitu hetke oli, kui pidin ikka oma tahtejõu kokku võtma, et mitte igaks juhuks kaugemale eemale astuda, aga õnneks oli mu läheduses ka üks teatav meesterahvas, tänu kellele oli lihtsam rahulikuks jääda.
mõni hetk enne ärevat kohtumist rongiga kõndisin läbi ühe parkla, kus seisis vaikselt õige mitu suurt tänavakoristusmasinat. vist ootasid oma tööaja algust...
natuke aega omakorda veel enne seda parklat sattusin tänaval ühe lumesaha teele ja sain õnneks tänu meesinimesele oma sammud seatud.
ja IGA jumala päev, kui ma tööle lähen, kõlgutab mu teele jääval ehitusplatsil üks kolesuur kraana oma konkse ja kette, sõidavad mürinal suured veokid ja kopad jnejne...
kas see on mingi skisosus (-ism, -õsm või ükskõikmismuuõigemsõna), kui inime suurte masinate juures justkui tajub, et need metallelukad jälgivad teda ja on natuke nagu pahased? ja siis õudusega kujutab ette ja kardab, et kui ta nüüd kiiresti sealt jalga ei lase, siis nende masinate miskid süsteemid "lähevad kogemata katki" ja nad sõidavad sulle otsa (eriti siis, kui nad on jäetud, süüde sees, üksi teeserva põrisema ja juht on parasjagu peldikus)?
samas, selliseid traagilisi õnnetusi on juhtunud küll, nii et võibolla polegi tegu irratsionaalse hirmuga?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ma täiesti usun, et nii võib juhtuda, et miski läheb katki või sõidab otsa jne. Kui võimalus on, sis ma pagen.
Ja parklaid ei salli ma üldse. Või õigemini parklad ei salli inimesi.
eagle eye
Postita kommentaar