Ütleme nii, et paska ma filmide näol ei vaata. Erinevalt mõnest. Nimesid nimetamata, no offence. Samas ka pask on suhteline mõiste. Nagu ka väga paljud muud asjad siin elus. Suhtelised, ma mõtlen. Aga kuna tegemist peaks olema filmiarvustusega, siis ma nüüd püüan siinkohal oma madalalaubalise diletantliku elufilosoofia mõttearendused endale hoida, et kallist lugejat säästa.
In Bruges on film, millest ma enne vaatamist teadsin nii palju, et see räägib palgamõrvaritest ja et seal on üks vanamees, kelle osalust mingis filmis ma paaniliselt meelde tuletada püüdsin. Alastor "Mad-Eye" Moody, Harry Potteri filmidest, ofkoors, oli see meesnäitleja.
Tegelt ma juba tunnen, kuidas ma filmiarvustuse žanris täiega sakin, ent kui juba eesmärk midagi nii klišeelikku on ette võetud, siis tuleb seda ka täita.
Ahjaa, filmist. Üldiselt on nii, et kui ma kuulen filmist palgamõrvaritega, siis minu vähearenenud poisilik fantaasia ei suuda muud ette kujutada, kui ägedat märulit, kus palju tulistamist, ropendamist ja vägivalda, mille peale mõni külaoss võib lausa lahti saada. Paraku mina ei ole külaoss. Ja paraku selle filmi esimesed minutid annavad aimu, et midagi taolist sellest filmist ka oodata ei tasu. Tegemist on üsnagi ilusa filmiga. Justnimelt ilusa. Täiesti jumaliku muusikalise taustaga kena vaikne filmike, kus on erakordselt sümpaatsed tegelased. Uskumatult hea huumor, mis on peenelt dialoogi sisse pikitud ning jätab kõike muud kui kunstliku elukauge mulje. Kinematograafiliselt üle keskmise vaated, mida samas ei anna võrrelda näiteks hiljuti nähtud Never Let Me Go idülliliste ülerõhutatud kaadritega, millega püüti raamatu kehva ekraniseeringut kompenseerida.
Nagu heast filmist ikka, et puudu ka armastus. Ent siin ei aja see üle ääre ega hakka pliidi serval kirbelt kõrbema. Tähtsamaks võib pidada hoopis meestevahelist 'auasja küsimust' (andke andeks neiud, aga au ja muud säärased terminid minu silmis ei haaku kohe kuidagi naissooga. ja ometi üritan ma paaniliselt mitte šovinist olla), mis leiab ka väärika lahenduse. Ehk siis nüüd said tegelikult kõik kunagi kellegi teiste arvustustest loetud maha kopeeritud mõtted otsa ja ma pean oma alakasutatud hallolluse varal hakkama omi mõtteid genereerima, mis tingib tegelikult selle, et pean otsad kokku tõmbama ja midagi tabavalt kokkuvõtvat ütlema. Suure kurvastusega pean aga tunnistama, et midagi tabavat tulemas ei ole. Ma lihtsalt julgen oma nime koos sinna kuuluva vähese auga panti panna ja soovitada Teile seda filmi vaadata kui Teil midagi targemat teha pole. Nigunii ei suuda ma isegi parima tahtmise juures edasi anda kasvõi sajandikku selle filmi tegelikust olemusest. Mitte, et ma sellega tahaks nüüd antud teost mingilgi moel ülistada.
Ok, gay. Nagu mulle vahel on öeldud. Aitab lobast. 8/10. Järgmiseks võtan ette auhinnatud Ghost Writer'i. Näeb, kas on vaeva väärt või mitte.
2 kommentaari:
*Ghost Writer nähtud, sinu arvamust oleks huvitav kuulda.
*In Bruges tundub olevat selline, mida nüüd tahaks näha küll.
*arvan, et naiste kohta käib ka auvärk, aga mehed tunnetavad neid asju hoopis teravamalt (ja ka paljud naised meeste suunal). minu arvates on siin "süüdi" lapsepõlvest saadik sisse kasvanud kujutlustega ideaalidest ja meheideaal on igatsugu muinas- ja kangelaslugudest tulenevalt ju just säärane igas mõttes aulik härra. naised on lugudes kas vastikud harakad või õrnad õiekesed, kangelaslikkus ja au koos kõigi oma väljendustega on ikka meestele jäänud. ja ma üldse ei protesteeri kogu selle jutuga, ei tunne ennast naisena solvatuna ega taha mehi mõnitada :)
*ma vaatan pasku filme. enamasti õnneks seepärast, et ei viitsi väga eeltööd teha ja vilmi "pasasus" selgub alles filmi jooksul. sellegipoolest, pasa filmi arvutist vaatamise olen pooleli jätnud vaid elus ühel korral. telksist olen pasku filme vaadanud ka nii, et tean, et need on pasad. okei, päris politseiakadeemiat ma vaadata ei suuda, aga nalja mõttes olen vaadanud mõnda tele jaoks tehtud odavat katastrooffilmi näiteks. lohutan ennast siis sellega, et hindan selle võrra häid filme rohkem :D
ghost writer kah vaadatud. auhindu mina talle ei annaks. film, mille kohta ei saa midagi halvasti öelda. kuid samas ei saa ka hästi öelda. natuke rohkem teravust oleks tahtnud sinna sisse, ükskõik, mis kujul. magama ekraani ees ei jäänud, mitte seda, aga kaasahaaravusest vms-st jäi puudu.
Postita kommentaar